Lennuklubist
Kui öelda lühidalt, siis Eesti Aeroklubi ajalugu sai alguse 25.08.1998, mil klubi registreeriti. Kuid mina usun, et klubi ajalugu algas palju varem, kaugel 1978. aastal, kui ma esimest korda nägin langevarju. Külastades talvel Lasnamäel, linna keskusest kaugel asuvat DOSAAFi autokooli, nägin vahel langevarjureid maandumas.
Külastades talvel Lasnamäel, linna keskusest kaugel asuvat DOSAAFi autokooli, nägin vahel langevarjureid maandumas. Tollal ei jätnud see mulle mingit muljet, kuid pärast armeeteenistuse lõppu tekkis soov langevarjuhüpet proovida. Pärast kahekuulisi ettevalmistuskursusi tegin 20.08.1981 kauaoodatud esimese hüppe. Esimene hüpe, mis toimus Tallinnas, jättis mulle kustumatu mulje. Sellele järgnesid teine ja kolmas hüpe. Kogu 1982. aasta hooaeg möödus Kuusiku (Rapla) lennuväljal hüpates. Kevadest 1983 sain ühiskondliku instruktori ametikoha ning mulle usaldati algajate langevarjurite väljaõpe. Kõik järgnevad aastad möödusid suvel langevarjuhüpete seltsis.
1992 aastal, «kui kõike ja kõiki valiti», valiti mind Tallinna Aeroklubi juhiks. See oli raske aeg, eriti rahastamise puudumise tõttu. Ma usun, et jäime tol ajal ellu tänu sõjaväelaste väljaõppele. Tollane vastloodud Eesti armee pidas mehisuse tõestuseks langevarjuhüpete tegemist ning armeest sai meie põhiklient. Aeroklubi instruktorid mitte ainult ei õpetanud uusi liikmeid, vaid osalesid ka NATO egiidi all korraldatud sõjaväeõppustel. Lisaks õpetati pidevalt tsiviilnoori esimesteks hüpeteks ette. Järk-järgult saime jalad alla. Tänu saadud rahalistele vahenditele remonditi põhjalikult nõukogude ajast pärit AN-2 lennuk. Kuid elus ei lähe kunagi kõik kõigile meelepäraselt. Klubi liikmete seas leidus sportlasi, kes ei toetanud Aeroklubi juhtkonna poliitikat. Tegelikult polnud mingit poliitikat, vaid klubi hüpped toimusid kuni 2000 meetri kõrguselt. Kui tehti ettepanek toetada kõrgema lennukiga (L-410) hüppeid, siis see lükati tagasi.
Lõpuks, väsinud pidevast kriitikast ja arvamusavaldustest klubi juhtimise kohta, sündis otsus luua uus Eesti Aeroklubi, mis realiseerus 1998. aasta augustis. Suurem osa Tallinna Aeroklubi langevarjuritest liitus Eesti Aeroklubiga. Soetati uued algajatele mõeldud langevarjud – D-6. Oma lennukit ega baasi meil enam ei olnud. Aeroklubi rentis ruume ja väikest territooriumi Ämari sõjaväelennuväljal. Hüpped tehti sõjaväe AN-2 lennukitega. Sportlased korraldasid pidevalt demonstratsioonhüppeid üle kogu Eesti ning jätkasid sõjaväelaste väljaõpet. Meie klubi peamiseks abiväeks olid naissoost instruktoriabilised, kes reisisid koos meiega üle kogu riigi.
2001 aasta sügisel osteti Venemaalt sponsorite toel AN-2 lennuk. See lennuk polnud aastaid lennanud, tal puudus osaliselt kere, tiibades pesitsesid linnud. Soov omada oma lennukit võitis kõik hirmud. Lennuk lahti monteeriti, laaditi kahte veokisse ja transporditi läbi Eesti Leetu, Kaunasesse. Seal tehti lennuk korda, viidi lennukõlbulikuks ning see lendab siiani.
Aja jooksul muutus Ämari lennuväli täielikult sõjaväeliseks, mistõttu kolis meie klubi 2002. aasta kevadel tagasi Kuusikule. Samal ajal jõudis sinna ka remonditud lennuk. Alguses meid seal hästi vastu ei võetud – pidevalt leiti, et takistame kedagi, lendame või hüppame valesti. Kuid ajapikku kõik laabus.
Tänapäeval on Eesti Aeroklubi üks vanimaid lennundus-spordiklubisid Eestis. Klubis on kõige rohkem regulaarselt hüppavaid langevarjusportlasi, kellel on tehtud üle 400 langevarjuhüppe. Vaatamata mineviku raskustele on klubil õnnestunud säilitada vanad instruktorid ning välja õpetada uusi. Langevarjuhüpete väljaõppeprogrammid, mille järgi koolitatakse algajaid, on ajaproovile vastu pidanud ja saanud kõrgeid hinnanguid kui ohutud ning kaasaegsetele nõuetele vastavad.
Meie klubi sportlased osalevad regulaarselt Eestis ja Balti riikides korraldatavatel võistlustel. Lätis ja Leedus toimuvate rekordkoosseisude loomisel ei puudu kunagi ka meie sportlased.
